Varajane äratus

Tervitus taas!

Kolmas festivalipäev algas meie jaoks järjekordselt uduse päikesetõusuga. Äratus 5:45, hommikusöök kaasa pakitud, asusime uue päeva värskusega (loe: uniselt) teele suuremate kõrguste poole - varahommikuseks tegevuseks oli seekord puude istutamine. Loksusime Koronadali linna kohaliku landfill’i juurde, kus meile tutvustati linna traditsiooni korraldada iga aasta juuni lõpus puuistutamisfestival keskkonna heaks ning linnapea sealt johtuvast uuest korrast, et iga Koronadali linna külastaja peab linna istutama ühe uue puu, millest ajendus ka Pyesta Kolon Datal osalejate puuistutamistseremoonia. Igaühel oma puu - lõime näpud mulda, kaevasime oksakese Filipiinide maapinda ja kirjutasime nimesildile oma nime juurde. Puud said sisse pühitsetud koos rattasvõttes “Kus me lähme vasta ööda” lauldes. Tseremoniaalselt sai ka istutatud Leesikate ühispuu, millele laulsime kergelt modifitseeritud sõnadega sünnipäevalaulu.

Leesikate puu

Küünealused mullased, sõitsime edasi mööda mõnevõrra ekstreemsemaid teid ülespoole, et tutvuda Baali hõimu traditsioonidega, nö cultural exchange. Algul saime kõik oma patud puhastatud nende viirukist läbi kõndides, seejärel saime natuke (sandaalides :)) džunglilaadsetel radadel matkata ja jõudsime Baali hõimu kooli aladele. Ei jõudnud õieti ringi vaadatagi, kui kätest haarasid väikesed hõimukostüümidesse riietatud poisid ja tüdrukud, kes kinkisid ühe mitmetest materiaalsetest mälestistest sellelt festivalilt - kirju käsitöökäevõru. Sellele järgnes popurii erinevatest kohalikest pärimustantsudest, Hispaania mõjutustega õukonnatantsudest traditsiooniliste kohaliku pärimustantsuni, sh nt Pasagili - kosjamäng, kus poisid püüdsid tüdrukuid metallist kalavõrkudesse.
Kalavõrgumäng

Pärast mõne meile pakutava puuvilja, mida kirjeldab ainult sõna “eksootiline” (eestlase jaoks tõenäoliselt “kahtlane”), proovimist, saime muidugi festivalile traditsiooniliselt kõne osaliseks ning lisaks meid vastuvõtva grupi esinemisele saime üllatuseks teada, et ka meilt oodatakse etteastet! Väga põnevalt püüdsime siis genereerida mõneminutilise etteaste ilma pillideta natuke kaheldava struktuuriga lava peal, aga lõppude-lõpuks läks “Rukkilõikus” oma šarmiga vist ikkagi peale. Pärast hõimu institutsioonide inspekteerimist, mõnede piltide tegemist ja väikeste lastega plaksu löömist istusime autosse ja lohisesime tagasi hotelli poole.

Pärast lõunat pakkisime rahvarõivad kaasa ja suundusime Koronadalist välja Tampakani municipality poole, kus meid ootas tunniajane loeng-presentatsioon-tantsukava. Ettevalmistustest midagi suurt rääkida ei ole, kui vaid seda ilmselget, et rahvarõivastega hakkas juba pärast sukkade ja särgi selgapanekut higi nirisema, rääkimata täiskomplektist.
Esinemise ise võib lugeda õnnestunuks - Caro juhtis vapralt kava tutvustava tekstiga ja olenemata sellest, et enamik meist tundsid end laval pigem kui lihtsalt üks ärasulanud loik, suutsime kõik esinduslikult sumisevale rahvahulgale ära näidata. Erutust tekitasid “Kiitsakas” ilmselgetel põhjustel ja esimene kiljatus “Inglisjaki” alguses Hanna poolt (ja mingil põhjusel ringis kõndides käte liigutamine). Esinemine kulmineerus ilmselgelt “Kolonntantsuga”, mida võiks vist võrrelda olukorraga, kus üks biitlitest oleks end crowd-surfima heitnud, sest kui me hakkasime publikusse minema, et tantsupaarilist leida, oli rahvas sõna otseses mõttes hullunud ja pigem jooksis vastu, et tantsu saada, kui et pidi kedagi üldse küsima. Terve “Kolonntantsu” vältel kajas avatud ruumis aplaus, kiljumine ja pildistamine/filmimine. Poole tantsu pealt liitus veel trobikond inimesi. Pärast tantsu püüdsime kiiresti ja diplomaatiliselt lavalt end minema lehvitada, aga oli ka erandeid - kui Ann-Sophie end veel enne superstaarina ei tundnud, siis pärast seda, kui relvadega turvamehed olid ta pildistavatele fännide käest lahti rebinud ja minema eskortinud, ta seda ilmselt tunda sai! Hiljem maandus Leesikate Facebooki postkasti ka mõni positiivne sõnum kohalikelt ja mõne filipiino sõbrakutsega said õnnistatud ka inimesed, kes isegi sellel reisil kaasas ei ole.

Pärast esinemist ootas meid veel üks kohalik vaatamisväärsus - saime võimaluse esimest korda supermarketisse minna. Elu sees ei ole vist rohkem reglementeeritud poeskäiku kogenud, st liikusime kogu aeg suure (turisti)grupina, turvamehed ja festivali giidid ümbritsemas. Pood oli hullult suur ja rahvarõivaste jaoks tarvilik pesuseep maksis eurodes umbes 7 senti. Lõpuks saime sealt tohutust inimhulgast oma mineraalvete ja krõpsudega välja.

Meie õhtu koosnes rahvarõivasärkide ja -käiste kollektiivsest higist puhtaks nühkimisest ja selle üle rõõmustamisest, et järgmine päev ei peagi kell 5 tõusma, vaid lubatakse lause kella 8se hommikusöögi luksust. Järgmiste kordaminekuteni!

Laura Kell

Comments

Popular posts from this blog

Kanami Koronadal! Kanami gid indeed!

Festival las alata!

Neljas päev ehk Guugeldamine on tervisele kahjulik