Meenutusi seitsmendast päevast.

Nüüd, kus 14/15 trupist on kodumaale saabunud ning viieteistkümnes peaks kõigi eelduste kohaselt Maarjamaad nägema juba täna, lõuna paiku, oleks paslik meenutada eluolu Filipiinidel ja postitada kõik seni postitamata jäänud blogid. Head lugemist!

Kõlagu viled ja hõisaku fanfaarid! Täna hommikul tärises Pearu äratuskell rahvusrütmide saatel alles kell 8. Pillimees ise põõnas aga voodis edasi ja nii jäidki triikimisstaabi truud külastajad ilma järjekorranumbridest ning hoolitsevatest sõnadest. Ei tea, mis oli küll lahti, kuid tõotas tulla meeleolukas päev…

Ja meeleolukas ta ka oli. Kui Pearu siis lõpuks kella 10 paiku maast lahti sai, startisime esinemispaiga suunas, mis asus Banga munitsipaliteedis (omavalitsuses), hotellist umbes paarikümneminutilise bussisõidu kaugusel. Sõiduaeg pikenes aga mitmete ettearvamatute asjaolude tõttu.

Esmalt peatusime puhkekeskuses nimega Aqua Vesta Swimming pool Resort, et kosuda ja tutvuda kohaliku looduse, toidu ja võimalusega end pildistada lasta. Selgus, et päev enne meie visiiti peeti samas asutuses pulmi, mistõttu oli puhkekeskus ka vastavalt kaunistatud. Lasime siis endast kunstripprooside taustal ülesvõtte jäädvustada ning asusime teise hommikueine kallale, mis koosnes valdavalt küpsiselaadsetest toodetest ja muudest kuivproduktidest. Uskuge või uskuge  mitte, aga puhkekülas pakuti senini (v.a eilne kodune kotlett) arvatavasti sellekandi eestimaiseimat hõrgutist - seakamarakrõpsud! Kodusest gigandist, Ossist, eristas seda vaid veidi pehmem tekstuur ning mõned sipelgad. Meie giid, Charbell, tutvustas soovijatele duriani- ja mangopuid. Viimasel küll vilju küljes polnud, kuid sellest hoolimata veendusime puu autentsuses.

Vasakult: Charbell, Pearu ja Christopher tutvumas durianipuuga.

Kuid nüüd oli aeg edasi liikuda, sest vihma hakkas kallama ja teod ootasid tegemist. 

Järgmisena ootas meid Banga omavalitsuse meer isiklikult. Kui te nüüd arvate, et Armani T-särk, kaks käekella ning kuldkett ei kinnita isiku autoriteeti, siis pean kahjuks tõdema, et eksite rängalt. Ka selle linnapea päevakorras oli ette nähtud aeg, mil tuleb eestlased pildile püüda. Kahjuks pole olukorrast ühtegi adekvaatset ülesvõtet, mistõttu peavad blogilugejad endale ise ette kujutama, kuidas võis kirjeldatud mees välja näha. Arvatavasti on lihtsaim lahendus otsida sarnasusi mõne venelasest ärimehega. 

Pilt endale ja sõbrale tehtud, asusime uuesti teele, peatudes seekord lõunasöögiks ühes teises puhkeresordis, kus peeti samuti pulmi. Vahelepõikeks võib öelda, et filipiinlased on väga kohusetundlikud lapsevanemad: teavad nad ju kohe, et pulmad pole laste jaoks vast kõige meeldejäävam sündmus. Nii olid lapsed koos riiete ja kogu muu tavaariga basseini kupatatud, kust nad meile rõõmsalt lehvitasid ja kilkasid. Peagi tervitasid meid ka teised kohalikud, sest meile jagatud mangostanide* seest voolasid avamisel välja sipelgad. Võitluses võõrliigiga jäime siiski peale ning lõpetasime edukalt oma lõunasöögi. 

Kõhud täis, asusime viimaks teele. Kuid oh ei! Vaevalt olime jõudnud sõita paarsada meetrit, kui meie võõrustajatele meenus, et nad pole meile veel näidanud kohalikke riisipõlde. Niisiis peatati teelõigul kogu liiklus, eestlased eskorditi põlla peale ning meile loovutati 5 minutit pildistamiseks. Nõnda sündis see imeline foto.

Leesikad ja kontsakingadega tädi riisipõllul.

Jätkasime teekonda ning juba natukese aja pärast puudutasid meie jalakesed tõotatud maa pinda. Kuid ega küll küllale liiga tee. Selgus, et meile määratud riietusruum polnudki tegelikult riietusruum, vaid sarnanes pigem välitelgiga, mis oli vihma kätte jäänud ning seeläbi oma kaitsvad (varjavad) omadused kaotanud. Riietumine ja uudishimulike silmade eest varjumine kujunes omaette katsumuseks.

Sellest hoolimata kulges rõivaste vahetamine ühtses tempos ning loeng-presentatsioon kanti ette sama vapralt. Võib öelda, et väljakutsuvam oli peale esinemist säilitada külma närvi bussis, mida ümbritses trobikond filipiini poisse ja tüdrukuid, kelle kõigi huulilt võis lugeda “Picture?” või “Picture, please?!!?”, eriti veel siis kui bussijuht otsustas trikitada ning kohalike meelelahutuseks oma tahtmise järgi bussiust avada ja/või sulgeda. Siiski-siiski, tagasisõit laabus ning peagi terendas hotellisilt “Your Home Away from Home Dining”.

Christopher

*mangostan (ka mangustan) - Paksu lilla koore ja valge pehme magushapu viljalihaga (mis meenutab väliselt natukene küüslauku) troopiline puuvili, milles on palju sipelgaid.