Festival las alata!

Esimene korraliku unega öö! Vähemalt neil, kes eilse 3:30-se äratuse maha võtsid.

Täna avati festival. Meile küll pakuti eile 5:30-st hommikusööki, et kella seitsmeks olla hakkamas, me eile hagelesime selle 6:15 peale ja hakkama saime. Kell 7 tahtsid kõik juba bussi peal konditsioneeri nautida ja buss andis selleks võimaluse üsna pea. Koronadali linna raehoones said ürgsete põrinate saatel peagu kõik istet.

Enne kannatuste ära märkimist tuleb pöörata tähelepanu, kui lahke meie hotell on ja kui toredad meie sideohvitserid (ehk giidid-asjaajajad). Turvamehed on ka täitsa nunnud, aga ma olen pillimehena omades asjades liiga kinni, võibolla panen neid lähipäevil rohkem tähele. Igatahes on põhiline see, et meil kõigil on seni kõhud korras ja puhtad linad voodis (täna hotelli saabudes väga meeldiv üllatus). Kõik on hästi. Hotelli ülitore perenaine aga ei taha oma maitsvaid retsepte mulle usaldada.

 Reisisaatja Helmet Pikkel hoidmas Eestimaa uhkust.

Raehoonest kamandati kõik trupid välja lõõmava päikse kätte, mis oli Eesti lipul sinise ära pleegitand. Astus ette terava häälega kõnepidaja, kes palus meil naeratada kõikidele vanglatele meie kõrval (mina igatahes kuulsin sõna person asemel tema suust prison), vahele said sõna linnapea, kunstiline juht ja veel asjapulki. Pöörasin vahepeal usku, sest mulle meeldis islamiusu pea palvelaul rohkem, kui ristiusu pea suured sõnad, ja uskuge mind, et nende jaoks meid arvatavasti välja toodigi, sest nõnna palju suuri sõnu poleks raehoone võlvi alla mahtunud. Suurte kõnedega käisid kaasas väiksemad taustaprotsessid (päiksekreemitamised, varju alla viimised, joomised ja Piklit harivad õppetunnid, kuidas too lipuheiskamine kõige õigemini käib), mille ajutiselt peatasid hõiked “Kanami Koronadal! Kanami gid!” tõenduseks, kui imeline kõik on. Ja tollele saunale pani punkti raehooneansamblisse integreeritud purskkaevuesitlus. Tüüp, kes selle kokku pani, on tunnustust väärt, kõik veed olid hästi dresseeritud.

Kohalikku delikatessi proovivad Pärtel, Carl Philip ja Karl-Johannes Kalma.  

Suured sõnad kolisid raehoonesse, jätsime Caro ja Helmeti nende küüsi. Ise saime külastada kohalikku haridustemplit (three in one! Põhikool-gümnaasium-kõrghariduskeskus lisaks huvitavale köitekojale...), kus Carl-Philip tutvustas meie kultuuri ja rahva statistilisi ja kvalitatiivseid näitajaid samal ajal, kui kaameratega kohalikud meiega tutvusid. Enne seda saime maitsta duriami, mis on emake looduse puuvilja destilleeritud sibula-meesegu vaste. Pärast seda saime järjekordselt hotellist imeliselt süüa, et olla valmis uuteks seiklusteks. Ja neid seiklusi tuli, sest avapäeva kavas oli ka suur paraad.

 Varjus on lust vihma jälgida.

Iseenesestmõistetavalt me olime valmis. Kella üheks olid kõik veed Pikli seljakotti sokutatud, vööd peal ja mütsid peas, läksime bussiga kümme minutit paraadi juurde, kuid paraad meie jaoks valmis polnud. Õnneks meil oli paar konditsioneeriga bussi, kus oodata, kuni kell kolm saime rongkäigus kohad sisse seada. Paar sabinat ajasid turvad pöördesse, kui järsku kogu leesikate kari tegi endale varju suunas teed (Krissu oleks uhke!), kuid sabina möödudes tantsisime mitu-setu kilomeetrit, turvad veepudelitega järel, kuni lõpuks meie ees avanes Kalevi staadion à la Philipinienne. Olime valmis. Olime valmis esinema, kuid suured sõnad jõudsid meist ette. Järjekordseid taustaprotsesse (peamiselt tantsimine ja passimine) tappis paduvihm koos kõnedega. Üllataval kombel oskasime seda ette aimata paremini kui korraldajad: rahvarõivad said enne varju, kui korraldajatel elekter ära läks. Vihm otsas, said suured sõnad taas võimu ja pärast seda võisid üksikesinemised alata.

Pärast öist esinemist pagesime kohe hotelli hoolde ja hotell tegi meile head süüa. Caro ja Anette veel puhata ei saanud, nende ülesandeks oli tagasi minna suurte sõnadega heitlema, meie omaks sööma ja päevast taastuma. Me suur juht Caro teadis, et paratamatult peame omasid säästma, üks avapäeva ilutulestik ees või taga, sest leesikas pole vormis, kui ta ei söö, ei maga, võttis enda ülesandeks viia kingitusi-ohverdusi suurtele sõnadele ja hoida meid kursis lähisrindelt. Praeguseks on juba teada, et mõlemad tulid tervetena tagasi ja suurtel sõnadel on nüüd lõpp. Tänaseks vähemalt.

Homme hommikul aga on äratus kella viie paiku. Homme kell 5:45 on valmisolek, igaüks teab ise, kui palju selleks kulub (suuremate leesikate privileeg!). Aga homme hommikul me läheme. Me läheme istutame puid.

Ümber jutustanud pillimees Pearu Pung Pyesta Kolon Datal 2018 festivali ainetel.