Neljas päev ehk Guugeldamine on tervisele kahjulik
Festivali neljas päev algas hästi tegelikult juba eelmisel õhtul, kui saime teada, et järgmisel päeval on hommikusöök alles kell 8 ja soovijad võivad selle lausa vahele jätta ja minna sööma lausa kell 12. Festivali jooksul minus üha kindlamini juurduv skepsis seda küll puhta kullana ei suutnud võtta, aga seda uskumatum oli, kui kuni uinumiseni ei tulnudki uut infot ja ka hommikul helistati alles kell 8, mil mina isiklikult oma kella ja Pearu telefonist kostva rahvalaulu (mille peale Pearu ise toakaaslaste karjumise järel segaduses mööda tuba ringi tormas) juba ammu ärkvel olin. Sööma jõudsid kõik peale Caro ja Anette, kes saadud une ärateenitult ka ära magasid.
Kell 12 sõitsime välja, kõik olid iseenda ja oma riided ära pesnud ning ülimasse korda sättinud. Kui veel eelmisel õhtul oli selge, et käime korraks linnas proovis (sest meil pole vaja täispikka proovi ega pea me ka eriti vara minema, sest saame aru, miks kellaaegu määratakse), siis vahetult enne lõunasööki selgus, et siiski tuleb kõik kraam kaasa võtta, sest vahepeal koju ei tulda. Esimesel päeval oleks see uus info meid väga ärritanud, aga täna oskasid vast kõik midagi säärast juba oodata.
Enne, kui jõuame proovi, teen kõrvalepõike oma isiklikku hommikusse. Selle veetsin ma nimelt onu Google'iga, sest tahtsin midagi enamat kohalikust elu-olust teada saada. Tauri oli sellega küll juba algust teinud, aga eks avastada ole ja oli veel palju. Tauri tegi nimelt selgeks, et siinse linna eelmine linnapea oli praeguse isa, kes aastal 2015 korruptsiooni eest vangi läks. See meid eriti ei üllatanud, sest kõik märgid siinkandis viitavadki sellele, et juhid on siin suured ja tähtsad isad ja ma ei julge väita, et kui võõrad silmad nägemas pole, siis kohalikud nende ees ei põlvita ega kätt suudle. Muide, et üldse Koronadali linnapea kabinetti pääseda, tuleb minna N korrusele, astuda sisse ühte kabinetti, milles on mitme ametniku töölaud (lisaks oli seal meie visiidi ajal mitu äärmiselt hirmunud moega niisama sebijat), sealt edasi saab järgmisse kabinetti, kus on järgmised ametnikud ja sebijad (kes enam nii hirmul pole), seejärel järgmisesse ruumi, (kus enam nii palju ei sebitud, see-eest tundus see olevat lisaks meerikabineti eesruumile ka kohalik hambaarstikabinet koos kogu vajaliku tehnikaga), kõige lõpuks tuleb minna tavalise suure riidekapi taha, kust leiab ukse, mis viibki tõotatud maale, milleks on linnapea kabinet. Ainus pilt, mis seinal loodis oli, oli mingi ajalooline maal, muud pildid (ka president Duterte isiklikult) olid kõik viltu. Linnapea juures oli tunne ülevam, kui see ilmselt jumalaga kohtudes oleks. Koronadalil on muide mitu hüüdnime, üks neist Marbel... Mis on meie silmis naljakas, sest näiteks Laura kirjeldatud kaubanduskeskust ei oleks me ise iial osanud sellest linnast oodata. Väliselt on kõik lihtsalt nii hall ja räämas).
Jäingi jälle heietama. Igal juhul, jätkame uurimistööd. Mida enam ma guugeldasin, seda enan tundsin, et see ei pruugigi nii hea idee olla. Duterte on siitkandist mitu oma endist liitlast ilma kohtuotsuseta julmalt lahti lasknud ja samas teised ajakirjanike süüdistustele vilistades ametisse jätnud, sest ta "usaldab neid".
Ei maksa üldse rääkidagi, kui kimpus kogu see kant reostusega on. Destilleeritud pudelivesi on siinkohal ainus asi, mida vist juua julgetakse. Aga mingi hetk uurisin välja, et viimaste aastatega on suur hulk Koronadali kodusid puhta joogiveega varustatud. Ma pole veel jõudnud välja uurida, kuivõrd see meie standarditele vastab. Aga kraaniveele ja pudeliveele lisaks on siin veel üks liik vett, mida vahest kõige puhtamaks loetakse. See on destilleleeritud vesi, mida Saku lätte stiilis suurte pudelitega ringi veetakse. Seda antakse meile ilmselt restos juua (ja see ei olegi vist veel kellelgi põhja alt viinud, nagu ei ole seda teinud ka toit, julgemad (ka mina) söövad nüüdseks juba ka üsna vedela kollasega praemune. Ärge seal Eestis kohe paanikasse minge, aga a) toidu osas meil mingit valikut pole b) see tädi on lihtsalt nii tore ja näib ka tark, me tõesti üha enam ja enam teda usaldame. Võimalik, et tegemist on kõige mõistlikuma ja toredama filipiinlasega, keda ma seni kohanud oleme ja üldse kohata saame).
Ja ometi ma kordan, et filipiinlased on valdavalt kõik hästi meeldivad ja abivalmis inimesed. Välja arvatud siis, kui nad on näinud tantsimas Sophie't või on saanud meiega liiga palju pilte teha. Siis nad võivad natuke peast soojaks minna küll.
Kraanivesi kraaniveeks, aga näib, et paljudes majades pole endiselt kanalisatsiooni (ja no teate küll, mida see tähendab ... Eiei, sibi siin küll aeg-ajalt ei käi😉). Lisaks on tänasel päeval üsna palju tööstusi ja põllumajandust, mis jõgesid reostavad. Ei aita ka see, et vale põllumajandus on tinginud üsna suure erosiooni, mis pole ka kuskil mujal ühelegi jõele midagi head tähendanud.
Selgub, et siinne pinnas on väga viljakas. Aga seda mitte ainult pealt, vaid ka alt. Sain teada, et umbes Koronadali ja General Santose linna vahele tahetakse avada üüratut avatud kaevandust (looduse rüüstamine ja reostamine, inimeste (pärismaalaste?) ümberasustamine ja kõik need värgid), mille eelarve oleks umbes 7 miljardit USDi ja tulu peaks mitmete aastate peale olema u 40 miljardit USDi (võin numbritega eksida). Siin peaks olema palju niklit, vaske ja kulda. Kui kaevandus avataks, oleks see vist üks suurimaid kullakaevandusi maailmas. Sellega nüüd ongi see aga, et lubasid antud pole ja Filipiinid on vist jõudnud oma arengus sinnagi, et paljud ametnikud on võimalik kinni maksta ja pärismaalased supisöömise ettekäändel maha lasta, aga sellest ei pruugi piisata. Kuna kaevandus oleks tõesti tohutu ja mõju keskkonnale igas mõttes vastav, on vastuseis kah üsna võimas.
No kui siinkandis juba inimesi suvaliselt lahti lastakse, mõni vahelduseks ka kinni ja teised jällegi maha, siis ma enam väga ebamugavate teemadega tegeleda ei tahtnud. Mõtlesin, et uuriks siis midagi lihtsamat. Eiteakuidas jõudsin selleni, et Koronadali linn sai alles paar aastat tagasi kahe uue Guinnessi rekordi omanikuks (uue, ehk siis et neil on neid veel?). Pange vaim valmis, see on vägev!
Nimelt! Käivitasid tervelt 3184 mootorratturit 60 sekundi sees oma ratastel mootorid. Eelmine rekord kuulus India närustele 1700 rattaomanikule. Lahja. Ah see teine rekord? No kui juba nii palju rattureid koos, siis võib ju signaali kah lasta. Nüüd arvate, et kõlas 3184 ratta signaal? Aga ei! Nende vahvate meeste hulgas (kellest suurt osa me raudselt juba näinud oleme, kuigi ei tea, kuidas nad ühegi päeva selles liikluses elus püsivad ja kuidas meie bussid veel ühtki meid sõidutates pole hukka saat) oli 7 nurjatut, kelle pasun sootuks töökorras polnud. Nii tuligi selle rekordi puhul leppida VAID 3177 pasunaga. Märksa lahjem igal juhul.
See polnud veel kõik. Kuigi lõuna oli juba pea käes, soovisin ma teada, milliseid madusid võiks siitkandist leida, olgugi et ma ei tea, kas ma kangestuks või jookseks neid nähes Eestisse ära, aga näha igal juhul tahaks. Nii nagu iga loogiline poiss sellisel juhul teeks, guugeldasin ka mina "Koronadal snakes" ja .... Ärge, palun, teie nii tehke! No kui teile just meeldivad rõvedad ja poolearulised lood, siis võib, aga muidu ei maksa. Igal juhul hetkeseisuga pole ma madusid näinud ega tea, mida oodata. Ma ei tahtnud rohkem guugeldada. Selleks hetkeks oli juba kiire, nii et sain veel teada vaid seda, et siinkandis on vist mingi zoo, aga see võib ka olla lihtsalt mingi ala, kus on vist lõbustuspark ja äkki ka veepark ning seal vist võivad kuskil olla isegi mõned loomad. Tore park perele igal juhul, aga ma ei suutnud allesjäänud minutitega leida vastust küsimusele, kas seal on võimalik sihilikult loomi näha või juhtuks see vaid juhuslikult. Või on tegemist samade lehmade, kitsede, sigade ja veidrate kanadega, keda me niigi igal pool linnas näeme. Ahve, keda mägedes lubati, me samuti ei näinud! Ahjaa, küll aga saame me igal õhtul vaadata nõrkemiseni butikisid! Need on väiksed heledad sisalikud, kes ronivad seintel ja laes. Õnneks siiski mitte selle hotelli tubades. Muidu pidid nad vist küll iga kohaliku kodus elama.
Muud sellel teemal enam pähe ei tule.
Igal juhul oli kell nüüd 12 ja me läksime sööma. Väljasõit pidi olema 1245 ja tänane oli küll nüüd ainus kord, kus me hilinesime... Lausa 10 minutit... Panime vaimu valmis selleks, et sõit läheb kaugele (kuigi osadel vist jällegi oli info, et vist peaks lähedal olema), aga ei läinudki. Antud liiklust ja linna on nii raske tajuda, et mina küll ei suuda enam öelda, kui kaugel see täpselt asus ja kui kaua me sinna sõitsime. Usun, et sõit oli alla 10 minuti. Tänane üritus toimus ühes pargis, mille kõrval oli lausa midagi lõbustuspargilaadset, igal juhul oli pärast pimedas näha, et seal oli vähemalt kaks valgustatud karusselli või selleliigilist. Parki jõudsime aga läbi tavapärasest veel veidrama ja hirmutavama aguli. Selles mõttes ei pea me oma bussides muidugi midagi kartma, sest meil on korralik eskort. Kui kiirus madal, mida see agulis ka oli, siis meie ajutisest vipidevedamisest joovastunud bussijuht ei kõhkleks hetkegi kellest tahes üle või läbi sõita. Allesjäänuga õiendaksid arved meid saatvad automaaturid. Neid on nii piisavalt, et vahel on raske kokku lugeda. Loomulikult tabas üht selle pargi automaaturit (vist mitte meie oma) ka nõrkushoog ning pärast kontserti soovis Sophie'ga pilti teha. Sophie oli aga meil kenasti kaitse all ja Caro "NOT NOW" (ka mina poleks seepeale enam midagi öelda julgenud) lõpetas intsidendi.
Esinemislava oli suurepärane (tantsijate sõnad) ja ka helitehnika oli kadestamisväärselt hea. Me tõesti saime iga elemendi üle vaadata ja kõik vajalikud mikrofonid jne. Proov kulges hästi. Kuna meie kava oli JÄLLE muudetud (mäletate küll, et saime sisuliselt 15 minutit aega, et kõik asjad valmis saada), läksime ka ise natuke diivadeks ja hakkasime nõudmisi esitama. Esiteks tahtsime, et nad meile bussist Martini esinajakaardi üles otsiksid. Selle tegid nad ära. Siis tahtsime kümmet kohvi, pikendusjuhet ja vooluadapterit (et triikida). Hiljem ka üht lauda. Kümne kohvi eest paluti sada peesot ja vabandati, et saame vaid mingi sellise 3in1 stiilis lahustuva asjanduse. Kohvid toodi ja keedukann toodi ja ma sain veel 20 peesot tagasi. Koostiosad vastasid suures plaanis hinnale.
Sildi peal ilutses Kopiko (oli vist nii) ja ega ta üle kopika tõesti maksnud.
Oli seejuures hämmastavalt joodav. Pikendusjuhet ei saanud 😞 Küll aga saime adapteri ja kuigi meil juba ammu enam neid kumbagi vaja polnud, siis põhimõtte pärast, eks...
Vetsus käisid tüdrukud minu või mõne muu poisiga, kuigi ala oli aiaga turvatud ja selle ümber liikusid automaaturid jnejne, aga ega keegi kellelgi siis aiale läheneda keelanud või selle ääres ilusaid tüdrukuid jõllitada ja no mõne mehe pilk ei olnud kohe grammivõrragi meeldiv...
Ja arvake ära, kus olid vetsud 😉 loomulikult selle aia ääres. No ja vetsud... Meie toitoi vetsude moodi, aga ikka mitte päris sellised. Naistele oli kaks, millest üht sai isegi seest riiviga kinni panna. Cool! Meestele oli paar peldikut rohkem. Ja siis avastas keegi nende peldikute pealt sildid, mida keegi meist varem ilmselt isegi märgata ei taibanud (keegi ei teinud pahandust!!). Saate aru.. Need olid plastikpeldikud.. Koledad ja valged... Ja siis üks roheline silt: NO POOPING. Ahhmida!? Teine silt: NO HUMAN FECES! Eino selle peale ei oska enam midagi öelda. Ja siis oli proov läbi ja MEIL PALUTI VALIDA, KAS ME TAHAME HOTELLI MINNA (u kaheks tunniks). Arvake ära, kas me jäime konditsiooneeriga, aga väga palavasse ausõna peal püsivasse riietusruumi NOPOOP toitoi vetsude juures?
Ühtlasi saime hotellis ka õhtust süüa. Igal juhul oli see parem, kui oleks olnud toit, mis meile pakituna oleks toodud.
Peagi sõitsime esinema tagasi. Eelmise suurema esinemise filmisin vaheldumisi Pearu ja enda kaameraga pea täies mahus üles, seekord aga olin lava taga ja püüdsin tantsijaile igati selleks abiks olla, milleks mind kaasa saadeti. See on nii imetlusväärselt hea seltskond kõrvaltvaates, et kohe endal ka on hea olla. Esinemine oli ilus, kulunud vee ja salvrätikute hulk oli muljetavaldav.
Lahkudes lähtusime põhimõttest, et lahkudes ruumist, tühjenda laud (me tühjendasime ruumi enda), võttes kaasa kogu ülejäänud vee ja topsid (üsna defitsiitne kraam mõlemad siinkandis meie jaoks, muide). AGA riidepuid ega stangesid me sisse ei vehkinud.
Hotellis järgnes juba rutiinne pesemine ja triikimine. Et triikimise baas (ja igast muu baas ka, sest pole (parandus)tööd, millega Pearu toime ei tule) asub meie toas, saan ka mina leesikate melust rohkem osa ja see on äraütlemata soe ja põnev.
Homme on jälle uus päev. Esineme General Santoses (sinna on N hulk kilomeetreid, aga tund sõitu). Söök kell 730, start kell 8. Tagasi peaksime lõunaks olema ja siis peaks olema õhtul veel üks proov, aga nüüdseks oleme selgeks saanud, et kui midagi öeldakse esimest korda, tuleb see meelde jätta ja sellega arvestada, kui teist korda öeldakse (tavaliselt on kellaajad juba teised), siis võib see isegi juba tõsi olla ja kui kolmas kord, siis on see tõesti lõplik tõde, kui ei tule vahetult enne asja uut infot. Seega: Me üritame alati kõigeks valmis olla. Näiteks: leesikate lapp on meil alati kaasas olnud, aga vaja läks ainult avamispäeval, lipp on kogu aeg kaasas, aga vaja läks eile ühe korra, lipuvarrast pole vaja läinud (AGA see on kaasas) ja Pearu pille läks vaja täpselt siis, kui öeldi, et seekord pole vaja. Ehk siis.. Me outsmartime nad varsti kõiges. Usun, et nüüd sai kõik kirja.
PS. KA TÄNA, nagu seni KÕIGIL päevadel sadas korralikku padukat... Kella 16 paiku... Sama aeg, mil pidid avamispäeval hakkama etteasted ja sadama hakkama kindlasti ei pidanud.. Kes julgeb öelda, et etteasted ei hakanud!?
Pikkel
Kell 12 sõitsime välja, kõik olid iseenda ja oma riided ära pesnud ning ülimasse korda sättinud. Kui veel eelmisel õhtul oli selge, et käime korraks linnas proovis (sest meil pole vaja täispikka proovi ega pea me ka eriti vara minema, sest saame aru, miks kellaaegu määratakse), siis vahetult enne lõunasööki selgus, et siiski tuleb kõik kraam kaasa võtta, sest vahepeal koju ei tulda. Esimesel päeval oleks see uus info meid väga ärritanud, aga täna oskasid vast kõik midagi säärast juba oodata.
Enne, kui jõuame proovi, teen kõrvalepõike oma isiklikku hommikusse. Selle veetsin ma nimelt onu Google'iga, sest tahtsin midagi enamat kohalikust elu-olust teada saada. Tauri oli sellega küll juba algust teinud, aga eks avastada ole ja oli veel palju. Tauri tegi nimelt selgeks, et siinse linna eelmine linnapea oli praeguse isa, kes aastal 2015 korruptsiooni eest vangi läks. See meid eriti ei üllatanud, sest kõik märgid siinkandis viitavadki sellele, et juhid on siin suured ja tähtsad isad ja ma ei julge väita, et kui võõrad silmad nägemas pole, siis kohalikud nende ees ei põlvita ega kätt suudle. Muide, et üldse Koronadali linnapea kabinetti pääseda, tuleb minna N korrusele, astuda sisse ühte kabinetti, milles on mitme ametniku töölaud (lisaks oli seal meie visiidi ajal mitu äärmiselt hirmunud moega niisama sebijat), sealt edasi saab järgmisse kabinetti, kus on järgmised ametnikud ja sebijad (kes enam nii hirmul pole), seejärel järgmisesse ruumi, (kus enam nii palju ei sebitud, see-eest tundus see olevat lisaks meerikabineti eesruumile ka kohalik hambaarstikabinet koos kogu vajaliku tehnikaga), kõige lõpuks tuleb minna tavalise suure riidekapi taha, kust leiab ukse, mis viibki tõotatud maale, milleks on linnapea kabinet. Ainus pilt, mis seinal loodis oli, oli mingi ajalooline maal, muud pildid (ka president Duterte isiklikult) olid kõik viltu. Linnapea juures oli tunne ülevam, kui see ilmselt jumalaga kohtudes oleks. Koronadalil on muide mitu hüüdnime, üks neist Marbel... Mis on meie silmis naljakas, sest näiteks Laura kirjeldatud kaubanduskeskust ei oleks me ise iial osanud sellest linnast oodata. Väliselt on kõik lihtsalt nii hall ja räämas).
Jäingi jälle heietama. Igal juhul, jätkame uurimistööd. Mida enam ma guugeldasin, seda enan tundsin, et see ei pruugigi nii hea idee olla. Duterte on siitkandist mitu oma endist liitlast ilma kohtuotsuseta julmalt lahti lasknud ja samas teised ajakirjanike süüdistustele vilistades ametisse jätnud, sest ta "usaldab neid".
Ei maksa üldse rääkidagi, kui kimpus kogu see kant reostusega on. Destilleeritud pudelivesi on siinkohal ainus asi, mida vist juua julgetakse. Aga mingi hetk uurisin välja, et viimaste aastatega on suur hulk Koronadali kodusid puhta joogiveega varustatud. Ma pole veel jõudnud välja uurida, kuivõrd see meie standarditele vastab. Aga kraaniveele ja pudeliveele lisaks on siin veel üks liik vett, mida vahest kõige puhtamaks loetakse. See on destilleleeritud vesi, mida Saku lätte stiilis suurte pudelitega ringi veetakse. Seda antakse meile ilmselt restos juua (ja see ei olegi vist veel kellelgi põhja alt viinud, nagu ei ole seda teinud ka toit, julgemad (ka mina) söövad nüüdseks juba ka üsna vedela kollasega praemune. Ärge seal Eestis kohe paanikasse minge, aga a) toidu osas meil mingit valikut pole b) see tädi on lihtsalt nii tore ja näib ka tark, me tõesti üha enam ja enam teda usaldame. Võimalik, et tegemist on kõige mõistlikuma ja toredama filipiinlasega, keda ma seni kohanud oleme ja üldse kohata saame).
Ja ometi ma kordan, et filipiinlased on valdavalt kõik hästi meeldivad ja abivalmis inimesed. Välja arvatud siis, kui nad on näinud tantsimas Sophie't või on saanud meiega liiga palju pilte teha. Siis nad võivad natuke peast soojaks minna küll.
Kraanivesi kraaniveeks, aga näib, et paljudes majades pole endiselt kanalisatsiooni (ja no teate küll, mida see tähendab ... Eiei, sibi siin küll aeg-ajalt ei käi😉). Lisaks on tänasel päeval üsna palju tööstusi ja põllumajandust, mis jõgesid reostavad. Ei aita ka see, et vale põllumajandus on tinginud üsna suure erosiooni, mis pole ka kuskil mujal ühelegi jõele midagi head tähendanud.
Selgub, et siinne pinnas on väga viljakas. Aga seda mitte ainult pealt, vaid ka alt. Sain teada, et umbes Koronadali ja General Santose linna vahele tahetakse avada üüratut avatud kaevandust (looduse rüüstamine ja reostamine, inimeste (pärismaalaste?) ümberasustamine ja kõik need värgid), mille eelarve oleks umbes 7 miljardit USDi ja tulu peaks mitmete aastate peale olema u 40 miljardit USDi (võin numbritega eksida). Siin peaks olema palju niklit, vaske ja kulda. Kui kaevandus avataks, oleks see vist üks suurimaid kullakaevandusi maailmas. Sellega nüüd ongi see aga, et lubasid antud pole ja Filipiinid on vist jõudnud oma arengus sinnagi, et paljud ametnikud on võimalik kinni maksta ja pärismaalased supisöömise ettekäändel maha lasta, aga sellest ei pruugi piisata. Kuna kaevandus oleks tõesti tohutu ja mõju keskkonnale igas mõttes vastav, on vastuseis kah üsna võimas.
No kui siinkandis juba inimesi suvaliselt lahti lastakse, mõni vahelduseks ka kinni ja teised jällegi maha, siis ma enam väga ebamugavate teemadega tegeleda ei tahtnud. Mõtlesin, et uuriks siis midagi lihtsamat. Eiteakuidas jõudsin selleni, et Koronadali linn sai alles paar aastat tagasi kahe uue Guinnessi rekordi omanikuks (uue, ehk siis et neil on neid veel?). Pange vaim valmis, see on vägev!
Nimelt! Käivitasid tervelt 3184 mootorratturit 60 sekundi sees oma ratastel mootorid. Eelmine rekord kuulus India närustele 1700 rattaomanikule. Lahja. Ah see teine rekord? No kui juba nii palju rattureid koos, siis võib ju signaali kah lasta. Nüüd arvate, et kõlas 3184 ratta signaal? Aga ei! Nende vahvate meeste hulgas (kellest suurt osa me raudselt juba näinud oleme, kuigi ei tea, kuidas nad ühegi päeva selles liikluses elus püsivad ja kuidas meie bussid veel ühtki meid sõidutates pole hukka saat) oli 7 nurjatut, kelle pasun sootuks töökorras polnud. Nii tuligi selle rekordi puhul leppida VAID 3177 pasunaga. Märksa lahjem igal juhul.
See polnud veel kõik. Kuigi lõuna oli juba pea käes, soovisin ma teada, milliseid madusid võiks siitkandist leida, olgugi et ma ei tea, kas ma kangestuks või jookseks neid nähes Eestisse ära, aga näha igal juhul tahaks. Nii nagu iga loogiline poiss sellisel juhul teeks, guugeldasin ka mina "Koronadal snakes" ja .... Ärge, palun, teie nii tehke! No kui teile just meeldivad rõvedad ja poolearulised lood, siis võib, aga muidu ei maksa. Igal juhul hetkeseisuga pole ma madusid näinud ega tea, mida oodata. Ma ei tahtnud rohkem guugeldada. Selleks hetkeks oli juba kiire, nii et sain veel teada vaid seda, et siinkandis on vist mingi zoo, aga see võib ka olla lihtsalt mingi ala, kus on vist lõbustuspark ja äkki ka veepark ning seal vist võivad kuskil olla isegi mõned loomad. Tore park perele igal juhul, aga ma ei suutnud allesjäänud minutitega leida vastust küsimusele, kas seal on võimalik sihilikult loomi näha või juhtuks see vaid juhuslikult. Või on tegemist samade lehmade, kitsede, sigade ja veidrate kanadega, keda me niigi igal pool linnas näeme. Ahve, keda mägedes lubati, me samuti ei näinud! Ahjaa, küll aga saame me igal õhtul vaadata nõrkemiseni butikisid! Need on väiksed heledad sisalikud, kes ronivad seintel ja laes. Õnneks siiski mitte selle hotelli tubades. Muidu pidid nad vist küll iga kohaliku kodus elama.
Muud sellel teemal enam pähe ei tule.
Igal juhul oli kell nüüd 12 ja me läksime sööma. Väljasõit pidi olema 1245 ja tänane oli küll nüüd ainus kord, kus me hilinesime... Lausa 10 minutit... Panime vaimu valmis selleks, et sõit läheb kaugele (kuigi osadel vist jällegi oli info, et vist peaks lähedal olema), aga ei läinudki. Antud liiklust ja linna on nii raske tajuda, et mina küll ei suuda enam öelda, kui kaugel see täpselt asus ja kui kaua me sinna sõitsime. Usun, et sõit oli alla 10 minuti. Tänane üritus toimus ühes pargis, mille kõrval oli lausa midagi lõbustuspargilaadset, igal juhul oli pärast pimedas näha, et seal oli vähemalt kaks valgustatud karusselli või selleliigilist. Parki jõudsime aga läbi tavapärasest veel veidrama ja hirmutavama aguli. Selles mõttes ei pea me oma bussides muidugi midagi kartma, sest meil on korralik eskort. Kui kiirus madal, mida see agulis ka oli, siis meie ajutisest vipidevedamisest joovastunud bussijuht ei kõhkleks hetkegi kellest tahes üle või läbi sõita. Allesjäänuga õiendaksid arved meid saatvad automaaturid. Neid on nii piisavalt, et vahel on raske kokku lugeda. Loomulikult tabas üht selle pargi automaaturit (vist mitte meie oma) ka nõrkushoog ning pärast kontserti soovis Sophie'ga pilti teha. Sophie oli aga meil kenasti kaitse all ja Caro "NOT NOW" (ka mina poleks seepeale enam midagi öelda julgenud) lõpetas intsidendi.
Esinemislava oli suurepärane (tantsijate sõnad) ja ka helitehnika oli kadestamisväärselt hea. Me tõesti saime iga elemendi üle vaadata ja kõik vajalikud mikrofonid jne. Proov kulges hästi. Kuna meie kava oli JÄLLE muudetud (mäletate küll, et saime sisuliselt 15 minutit aega, et kõik asjad valmis saada), läksime ka ise natuke diivadeks ja hakkasime nõudmisi esitama. Esiteks tahtsime, et nad meile bussist Martini esinajakaardi üles otsiksid. Selle tegid nad ära. Siis tahtsime kümmet kohvi, pikendusjuhet ja vooluadapterit (et triikida). Hiljem ka üht lauda. Kümne kohvi eest paluti sada peesot ja vabandati, et saame vaid mingi sellise 3in1 stiilis lahustuva asjanduse. Kohvid toodi ja keedukann toodi ja ma sain veel 20 peesot tagasi. Koostiosad vastasid suures plaanis hinnale.
Sildi peal ilutses Kopiko (oli vist nii) ja ega ta üle kopika tõesti maksnud.
Oli seejuures hämmastavalt joodav. Pikendusjuhet ei saanud 😞 Küll aga saime adapteri ja kuigi meil juba ammu enam neid kumbagi vaja polnud, siis põhimõtte pärast, eks...
Vetsus käisid tüdrukud minu või mõne muu poisiga, kuigi ala oli aiaga turvatud ja selle ümber liikusid automaaturid jnejne, aga ega keegi kellelgi siis aiale läheneda keelanud või selle ääres ilusaid tüdrukuid jõllitada ja no mõne mehe pilk ei olnud kohe grammivõrragi meeldiv...
Ja arvake ära, kus olid vetsud 😉 loomulikult selle aia ääres. No ja vetsud... Meie toitoi vetsude moodi, aga ikka mitte päris sellised. Naistele oli kaks, millest üht sai isegi seest riiviga kinni panna. Cool! Meestele oli paar peldikut rohkem. Ja siis avastas keegi nende peldikute pealt sildid, mida keegi meist varem ilmselt isegi märgata ei taibanud (keegi ei teinud pahandust!!). Saate aru.. Need olid plastikpeldikud.. Koledad ja valged... Ja siis üks roheline silt: NO POOPING. Ahhmida!? Teine silt: NO HUMAN FECES! Eino selle peale ei oska enam midagi öelda. Ja siis oli proov läbi ja MEIL PALUTI VALIDA, KAS ME TAHAME HOTELLI MINNA (u kaheks tunniks). Arvake ära, kas me jäime konditsiooneeriga, aga väga palavasse ausõna peal püsivasse riietusruumi NOPOOP toitoi vetsude juures?
Ühtlasi saime hotellis ka õhtust süüa. Igal juhul oli see parem, kui oleks olnud toit, mis meile pakituna oleks toodud.
Peagi sõitsime esinema tagasi. Eelmise suurema esinemise filmisin vaheldumisi Pearu ja enda kaameraga pea täies mahus üles, seekord aga olin lava taga ja püüdsin tantsijaile igati selleks abiks olla, milleks mind kaasa saadeti. See on nii imetlusväärselt hea seltskond kõrvaltvaates, et kohe endal ka on hea olla. Esinemine oli ilus, kulunud vee ja salvrätikute hulk oli muljetavaldav.
Lahkudes lähtusime põhimõttest, et lahkudes ruumist, tühjenda laud (me tühjendasime ruumi enda), võttes kaasa kogu ülejäänud vee ja topsid (üsna defitsiitne kraam mõlemad siinkandis meie jaoks, muide). AGA riidepuid ega stangesid me sisse ei vehkinud.
Hotellis järgnes juba rutiinne pesemine ja triikimine. Et triikimise baas (ja igast muu baas ka, sest pole (parandus)tööd, millega Pearu toime ei tule) asub meie toas, saan ka mina leesikate melust rohkem osa ja see on äraütlemata soe ja põnev.
Homme on jälle uus päev. Esineme General Santoses (sinna on N hulk kilomeetreid, aga tund sõitu). Söök kell 730, start kell 8. Tagasi peaksime lõunaks olema ja siis peaks olema õhtul veel üks proov, aga nüüdseks oleme selgeks saanud, et kui midagi öeldakse esimest korda, tuleb see meelde jätta ja sellega arvestada, kui teist korda öeldakse (tavaliselt on kellaajad juba teised), siis võib see isegi juba tõsi olla ja kui kolmas kord, siis on see tõesti lõplik tõde, kui ei tule vahetult enne asja uut infot. Seega: Me üritame alati kõigeks valmis olla. Näiteks: leesikate lapp on meil alati kaasas olnud, aga vaja läks ainult avamispäeval, lipp on kogu aeg kaasas, aga vaja läks eile ühe korra, lipuvarrast pole vaja läinud (AGA see on kaasas) ja Pearu pille läks vaja täpselt siis, kui öeldi, et seekord pole vaja. Ehk siis.. Me outsmartime nad varsti kõiges. Usun, et nüüd sai kõik kirja.
PS. KA TÄNA, nagu seni KÕIGIL päevadel sadas korralikku padukat... Kella 16 paiku... Sama aeg, mil pidid avamispäeval hakkama etteasted ja sadama hakkama kindlasti ei pidanud.. Kes julgeb öelda, et etteasted ei hakanud!?
Pikkel
Comments
Post a Comment