Kuues päev

Tervitused teiselt poolt maakera!

Festivali 6. päev algas 3 tundi pärast päikesetõusu ehk kella kaheksase hommikusöögiga. Eestlased, olles omandanud Filipiini kombe kõigele epiteete ette toppida, kutsuvad hommikusööki pigem the Great Breakfast of the Great and Honorary Estonia. Kostüümid käevangus ja uneliiv veel silmas, alustasime väljasõitu teadmata suunas teadmata eesmärgil, sest esinemine pidi olema alles kl 16 ja selle proov kl 14. Bussis selgus, et sõidame Surralah municipality'sse, kus on järjekordne courtesy call kohaliku meeriga ja lõunasöök. Linnavalitsuse (või peaks ütlema municipality valitsus?) hoone oli sama muljetavaldav nagu alati, kuid kahjuks saime kohtuda vaid meeri asetäitja ja muude sarnaste tegelastega, sest austusväärne Atty Antonio O. Bendita oli Manilas kõige võistlushimulisemate (the most competitive) linnade võistlusel. (Eelmine aasta saavutati esimene koht) Kohtumisega kaasnesid juba harjumuseks saanud kõned ja pildistamised.

Linnavalitsuses saime aega veeta Indoneesia trupiga, kellega mõned meist isegi jutule said. Ajapikku sõbrunesime ja indoneeslased õpetasid kohmakatele eestlastele oma kohalikke tantse. Vastasime omalt poolt Aleksandravalsi ja Kalamehega. Tants oleks jätkunud, kuid oli aeg vaadata kohaliku piirkonna promovideosid. Pärast videote teist või kolmandat loopi jõudis kohale ka lõuna. Kui lõunat olid söönud nii esinejad kui ka turva- ning meditsiinitiim, saime teha kogu eskordiga mitme kvartali pikkuse ringi, et jõuda umbes-täpselt kõrvalmajas asuvasse esinemispaika. (Orienteerumine on keeruline kuna omal jalal ei liigu me üldse ja sõites pööratakse rohkem tähelepanu teeäärest paistvale või hullumeelsele liiklusele.) Väljast vaadates jäi mulje, et vabandused spordihoone pooleliolevast ehitusest, ei ole sugugi liialdatud. Tsiteerides,”Eestis ei tohiks siia majja ilma kiivrita siseneda”. Nagu raamatut ei tohi hinnata kaanepildi järgi, oli ka esinemispaik seest parem kui väljast, katus oli peakohal, seinad seisid püsti ja ventilaator puhus lava ette (kahjuks vaid ette) tormituult. Saabudes tervitasid meid ka kohalikud lapsed, kes halli betooni sees mõjusid oma rahvarõivastes nii rõõmsalt, et tõid naeratusegi näole. Proov möödus kiirelt ja konstruktiivselt, olusid arvestades proovisime end võimalikult palju esinemiseks säästa. Riidesse saime 20 minutiga, sest kästi, ning pärast seda saime aega veeta kaarte mängides, lugedes, kottpimedas tualetis orienteerudes, kuni jõudsid lõpule nii soojendusesinejad, kõnepidajad kui ka hümnid. Hümne on iga esinemise eest vähemalt viis, Filipiini, esinevate riikide, South Cotabato (Mindanao saare piirkond, kus on siiani olnud kõik meie esinemised) ja kohaliku linna/municipality oma.  Meie esinemine oli tavapäraselt niiske ja väsitav, kuid tugev. Publikut oli hõredamalt kui muidu ning nad tundusid ka rahulikuma olemisega. Lõpetasime taaskord kolonntantsuga. Esinemise järel vabastasime kiirelt garderoobi indoneeslastele (algul pidid nad koos meiega riideid vahetama, kuid usulistel kaalutlustel leiti neile ilmselt teine paik, kus oma kostüümid selga panna) ja võtsime istet ventilaatori all asuvatel toolidel, et vaadata Indoneesia meeleolukat ning ilusat esinemist. Publikuga tantsimise ajal kisti tantsupõrandale ka eestlasi, mille peale jooksis publik tormi, sest märgati võimalust heledapäisemate inimestega pilti teha. Fotodest ei olnud pääsu kellelgi. Meeldejäävaimaks küsimuseks osutus, et kas Eesti on Ameerika osariik. Pildistamisele ja kummardamisele järgnes kiire kostüümivahetus, kus lahtist ukseava sai Pikkel suure punase riidega katta. Punane riie osutus hiljem multifunktsionaalseks, olles nii fototaustaks kui ka Supermani keebiks. Pärast ajutist segadust väljusime mööda tsementeeritud väjapääsu (nõuab pilti, kuid siin riigis kiiret internetti ei tunta) ja sõitsime tagasi hotelli. Tagasiteel õnnestus meil näha, kahjuks vaid autoakendest, veidi lähemalt kohalike elu- ja matmispaiku.

Õhtusöögi ajal saime laulda karaoket ja nautida kohalikku toite ja jooke. Karaokekultuur on Filipiinidel väga oluline, olles kohustuslikuks elemendiks igal koosviibimisel.