Lõpuks kohal

Tere taas! 

Kümneid tunde hiljem jõudsime lõpuks pärale. Resideerume nüüd juba 15-liikmelise grupina Koronadali linnas Filipiinidel, mis on väidetavalt üks väiksemaid linnu siinkandis. Meie mõistes väike ta muidugi pole, sest Eesti on oma pisikese rahvaarvuga 100 miljoni elanikuga riigi kõrval peagu naljanumber. Ka linnapea märkis, et ilmselt tunnevad meil ju kõik kõiki.

Tänane päev algas (või kestis edasi?) 3.30 kohaliku aja järgi. Kuigi lubatud äratuskõned jäid olemata, ei arvanud sel hetkel veel keegi, et ka kõik muud lubadused ja kokkulepped olid lühikeseks jäänud ööga unustuste hõlma vajunud. Lühidalt: kui 4.25 kõik unistena kohvritega alla kobisid, selgus, et mingist tellitud bussist ei tea keegi midagi. Alguses oli sama jutt ka hommikusöögi kohta, aga see probleem lahenes õnneks kiiresti ja sujuvalt. Registratuuris istuv rõõmus mees kinnitas veel rõõmsamal meelel, et tema ei tea asjast midagi, et saame hoopis tasuta shuttle'iga lennujaama, et buss sõidab õigesse terminali tund aega. Sellele järgnes loogiline küsimus, et kas me nii lennukile ikka jõuame? Laialt naeratades vastas mees, et ei. :) 

Ehk siis kordus eelnev õhtu, kui lennuki hilinemise pärast tellitud bussist maha jäime ning taksodega sahmerdasime.

Edasine kulges üllatavalt hästi. Check-in'i saime teha grupina kõik koos, turvakontrolli pole me elus nii kiiresti läbinud (sest tegu polnud rahvusvahelise lennuga?), lennukisse sisse saime ka üsna vara.

Lennureisi kirjeldaks ma nii: mida lühem lend, seda valusamaks jäävad jalad, mida lähemale jõuame ekvaatorile, seda külmem on lennukis. Ausalt, seal vilises suisa jäine tuul.

Asjad olid aga külmast kaugel, kui lõpuks General Santose lennujaamas kohal olime. Tunne oli nagu mõnel rokkstaaril, kellele kõik naeratasid, veidralt palju tähelepanu pöörasid ja kellega iga hinna eest pilti taheti teha. See tunne on meid saatnud terve päeva.

Lennujaamas jagati meid kahte autosse, kummaski raskelt relvastatud politseinik, kusjuures kogu pagas kuhjati kastiautosse. Turvameetmed ei piirdunud aga paari mehega. Ei, meid eskortis terve tunniajase teekonna vältel politseiauto, kus oli veel umbes 6 ihukaitsjat. Kogu see kaader kihutas terve tund aega mööda vägagi huvitavas korras maanteed endale samas vilkurite ja sireeniga ühes reas pidevalt teed anda kästes, möödudes tohutu pikkadest ananasse täis turulettidest.

Ohtlik sõit lõppes linnavalitsuse maja ees, kus meid söögi ja joogi ja loomulikult pildistamissooviga vastu võeti. Kõik said kaelakaardi, mida, nagu hiljem selgus, ei tohi me isegi kõrvaltuppa minnes kaelast võtta (for your own security), musta värvi festivalisärgi ja ekstrakirju koti, mis sisaldas veel festivali programmi ja linna kaarti. Kaart on küll tore, aga mis olukorras meil, pidevalt saatjaist ümbritsetutel seda vaja peaks minema, on seni teadmata.

Järgnes linnapea vastuvõtt, kelle kabinetis saime mekkida ka rambutane ja veel ühtesid puuvilju, mille ühiselt pisikestest kartuliteks ristisime, sest välimus oli identne meie tavalise kartuliga. Tervitussõnad vahetatud viidi meid lõpuks oma hotelli, alustuseks küll lõunatama. Selle lõunaga minetasid paljud mõtteist hoiatussõnad, mida ja kuidas ei tohi süüa, sest krevetipasta ja värskelt pressitud ananassimahl olid liiga ahvatlevad. Valitses meeleolu: loodetavasti pole meil kogu grupi peale ainult 1 tualett.

Lõpuks(!!!) tubadesse jõudes ei jäänud vast ükski reisisell vertikaalsesse asendisse, sest väsimus oli selleks hetkeks juba jube. Puhata meil eriti siiski ei lastud, sest avamistseremoonia proov vajas tegemist. Kohaliku spordihoone staadionile meid peagi viidigi. 

Tants, mida kohapeal õppisime, jättis kõigisse ilmselt kustumatu mulje, ent see mulje ei hõlma kahjuks neid tantsusamme endid. Elame-näeme, homne tseremoonia saab huvitav olema. Varsti lekivad selle kohta vast videodki. :)

Suure hurraaga (mõttes, sest kehad on kurnatud) sõitsime hotelli tagasi ning valgusime tubadesse. Kell 19 kohtusime uuesti oma saatjaga, kes endiselt itsitas proovis nähtu (loe: meie) üle, et koos ümber nurga sööma minna. Jaapani moodi söömine leidis aset ülemisel korrusel. Positiivse poole pealt istusime põrandal patjadel ehk kui keegi väsimusest muidu ehk toolilt maha oleks potsatanud, oli põrand seekord palju lähemal.

Ja lõpule see lõputu päev jõudis, mis vähemalt minu jaoks on kestnud Eestist saati.

Muideks, hommikul lennujaamas oodates tuli kogemata meelde ka see, et Christopheril on täna sünnipäev. Ega sünnipäevalaps isegi aru saanud, et juba järgmine päev käes, ent umbes kell pool kuus hommikul lõbustasime nii teda kui ka ülejäänud lennujaamalisi oma lauluga.

Nüüd on aeg aga magama minna ja sealjuures loota, et keegi meist hommikuks ära ei sula, sest tsiteerides klassikuid, st Anettet: "Ma ei kavatse rohkem kannatada!"

Loodetavasti näete ka teie unes kõiki neid minitaksosid/rikšasid/surmalõkse(?!), mida meie täna. Eriti nende juhtide jalgu, mis pea eranditult kõik olid ehitud sokkide JA varbavaheplätudega.

Head ööd!

Caro