Kanami Koronadal! Kanami gid indeed!

Vabandan, et nii kaua aega läks. Ma olen lihtsalt kohutavalt laisk ja see 5. päev nõudis seedimist. Päev algas jälle varakult, kuid seekord ei olnud põhjuseks mitte mõne puu istutamine kuskil landfilli juures mägede vahel ega ka proov või esinemine, vaid hoopis võimalus ujuda kohalikus supelasutuses. Sissepääs oli vaid 150 peesot (vähem kui 3 eurot), kuid basseinid olid siiski täiesti normaalsed. Uppumisoht puudus, kuna vesi ulatus enamikel meist vaid rinnuni ja vesi oli nii klooririkas, et sellega kokkupuutunud sääsed surid silmapilkselt ära. Sisse lasti meid vist lahtiolekuaja väliselt, kuna kedagi teist peale meie ja meie eskordi seal ei olnud. Meie eskort meiega siiski ujuma ei tulnud, kuid meie lõbustamiseks lasti meile taustamuusikaks nüüdseks vist juba retro alla kuuluvaid lugusid, mis meil juba ammu keelelt ja meelelt (vanem lugejaskond loe: 2000ndate algus). Nii politseile kui autojuhtidele oli vaatepilt vist nii meeldinud, et tagasi hotelli sõites lubati osadel ka lahtises sõduritele mõeldud sõidukis kaasa sõita.

Pärast mõnetunnist hotellis istumist, söömist ja rahvariiete korda seadmist, asusime teele esinemispaika. Selleks oli üks vanem ülikooli alla kuuluv hoone, mis täitis ametlikult juba kahte funktsiooni - kultuurikeskus ja spordihoone. Kuid sellele lisandusid veel laohoone, poed nii ees, taga kui igal ligipääsetaval küljel. Kusjuures nii möödaminnes mainiks, et Koronadal olevat üks ettevõtlussõbralikumaid linnu siin riigis ja seetõttu ongi peaaegu igaühel pood. Kord on see pudipadi müüv nurgapood, siis jälle mõni suurte ameerikalike reklaamidega putka. Suurt vahet ei tundu nendel poodide olevat, aga ju siis klientuuri jagub. Tagasi hoonesse. Väljaarvatud katkine aknaklaas, ausõnal seisvad aknad, mittefunktsioneerivad konditsioneerid ja pistikud saime päris lahedasti ära elatud. Kaasas oli palju vett, taskurätikuid ja igasugust söödavat ja loetavat kraami. Ka ventliatsiooniprobleem sai pärast esinemist lahendatud. Seda et väärisesemeid ei maksaks välja jätta on üsna selge aga siin oleme ka õppinud, et väikesest küpsise tükist võib saada vaid mõne minutiga sipelgate uus koloonia.

Esinemisest siis nii palju. Jaak Joala laulis kunagi kuulsuse ahelatest. See laul sobiks ka meile üpris hästi. Ilma turvata ei saaks me sammugi astuda, koos on ikkagi raske. Pildistatakse meid alalõpmata ja kui alguses oli see veel tore, siis nüüdseks on sellest juba tüütu kohustus saanud. Selle esinemise ajal saime aga tunda sama fenomeni, mis saadab One Directioni kontserte - kiljuvad fännide massid. Eriti hüsteeriliselt võeti vastu põsemusisid ja kallisid, mis meeste pulgatantsu juurde käivad. Siis karati kohtadelt püsti ja kilkamine ning kiljumine tungisid luuüdini välja. Muusikat polnud seega enam kuulda ning olen väga tänulik, et ma üldse praegu veel midagi kuulen. Pärast tunniajast esinemist leiti meile siiski konditsioneer, mis meie higist nõretavaid kehasid jahutas. Ootasime teise esinemise lõpuni ja seejärel tohtisime veelkord lavale minna, kummardada ja olla lõpmatute Facebooki postituste sisuks.

Õhtust paluti mul kirjutada võimalikult diplomaatiliselt, kuna see oli tõeline kontrastide kulminatsioon. Muidu oleme siin reisil harjunud nägema, et inimesed elavad hüttides või lõpetamata kortermajades, mis on peamiselt ehitatud kõigest ettejuhtuvast. Iga kolmas hoone siin on mingi kirik - kas katoliiklik, baptistlik või siinne kohalik Iglesia ni Christo. Üldse on siinsed inimesed väga jumalakartlikud ja kõikides avalikes hoonetes on lõpmatul hulgal plakateid, mis palve jõust, vagadusest ja kasinusest räägivad.
Meie veetsime aga oma õhtu naaberlinna meeri villas. Esimene taoline ehitis, mida me siinkandis näinud oleme. Sees olid valged marmorpõrandad, millelt peegeldusi nii sellel käijad kui lae all rippuvad lühtrid. Võiks ju arvata, et sel juhul on peeglid ülearused. Aga ei! Igas seinas oli kas mõni peegel või roose kujutav maal. Muidugi kuldraamis. Mööbel toa keskel jättis mulle täiesti unustamatu mulje. Hõbedased diivangrupid, mille peale olid paigutatud brokaadi ja siidiga kaunistatud padjad, olid paigutatud erinevate skulptuuride vahele. Seda kas mööbel oli nii uus, et hinnasildid alles küljes rippusid või taheti sellega midagi näidata ma ei tea aga igatahes jättis see kitš mulle unustamatu mulje. Ülemisel korrusel olid magamistoad ja väljast oli näha, et sporditoas, trenažööri kohal rippus üks korralik lühter. Väljas olid bassein, purskkaevud ja lava. Igaljuhul vägagi glamuurne. Kohale olid kutsutud kõik tantsugrupid ja meie abistajad. Toitu oli sõna otseses mõttes mägedena ja proovida sai isegi värsket toorest tuunakala. Õhtujuht saalis külaliste vahel ringi neid küsitledes ja taustal mängis meile juba nii tuttav Kanami Koronadali laul, mille sõnad peaksid meil arvestades mitu korda me seda päev jooksul kuuleme juba ammu peas olema. Nagu juba sissepääsu juures meile selgeks tehti, oli kogu see “meet and greet” üritus sponsoreeritud ühe hotellifirma poolt keda ka suurejooneliselt tänati ja kelle promovideot ka osana meelelahutusprogrammist näidati. Esinesid veel mõned rühmad kelle kostüümid seda lubasid (meie omad olid hotellis likku pandud) ja kõik grupid said ka võimaluse kaasa tantsida nii folkloorset tantsu kui ka ühele vist kohalikule popphittile. Siia tulles teadsime, et üritusel on range alkoholi keeld, kuid huvitaval kombel oli Pepsi ja 7up pudelite kõrval ka kohalikku õlu. Igatahes hämmastav õhtu!
Philip Filipiidel




Comments

Popular posts from this blog

Festival las alata!

Neljas päev ehk Guugeldamine on tervisele kahjulik